Uudised

EMTSi Tartu päev toimub 17. aprillil virtuaalselt.

31. märts 2021

EMTSi Tartu päev toimub 17. aprillil 2021 virtuaalselt.

EMTSi Tartu päeva teema on Tartu ülikoolis töötanud Arthur von Oettingeni pärand ja mõju kaasaegsele muusikaanalüüsile.

 

KAVA

NB! Ettekannete teesid ja abstraktid on leitavad allpool.

 

10.45 - 11.00 virtuaalne kogunemine ja sissejuhatus

 

11.00 - 11.45 Mart Humal - Arthur von Oettingen ja harmooniline dualism

11.45 - 12.15 Aare Tool - Harmoonia analüüsi teisendusteoreetilised (uusriemanlikud) meetodid

12.15 - 12.45 Hans Gunter Lock - Oettingeni dualistlik süsteem ja kaasaegne mikrotonaalne kompositsiooniteooria

12.45 - 13.00 Toomas Siitan tutvustab lühidalt "Eesti muusikaloo" projekti sisu ja seisu.

13.00 - ... diskussioon ja lõpetamine

 

Tartu päeva link: https://zoom.us/j/93739325451

 

Ettekannete abstraktid ja teesid

 

Mart Humal - Arthur von Oettingen ja harmooniline dualism

  1. Ettekannde algul annan lühiülevaate harmoonilise dualismi mõistest ja selle kui idee ajaloost (Boethiusest ja Zarlinost alates ning Hauptmanni, Oettingeni ja Riemanni kaudu kuni Karg-Eleretini), eriti seoses funktsionaalsuse mõistega, ja keskendun seejärel Henry Klumpenhouweri (üldlevinud arvamusele vastupidisele) väitele funktsionaalsuse ja dualismi vastuolu puudumisest Riemannil. Peatun lühidalt harmoonilise dualismi ühitamatusel kontrapunktireeglitega (tulenevalt häältejuhtimise ja kontrapunkti mõistete erinevusest) ning nn alamhelirea (Untertonreihe) ühel võimalikul, proportsiooniõpetusest lähtuval tõlgendusel.
  2. Dualismiga seoses vaatlen lühidalt Wagneri Tristan-akordi problemaatikat (sealhulgas Oettingeni käsitlust sellest akordist). Charles Smithi tõlgendust edasi arendades esitan oletuse, et „Tristani” esimene fraas on Mozarti sümfoonia g-moll (KV 550) I osa peateema viimase nelja takti „mõlemast otsast kärbitud” parafraas, kusjuures selle näiliselt mõistatuslik algusakord pärineb tüüpmudelist, mida Mozarti tema esindab, kuid millest on kärbete tõttu säilinud ainult helistiku perifeersed akordid.
  3. Kuna selliselt mõistetud Tristan-akord (kui poolvähendatud septakord) esindab nn „peaaegu võrdse helijaotusega” (nearly even) helihulki (nagu ka seoses sellega näitena vaadeldav Prometheuse/Wozzecki akordipaar), pakun teoreetlise raamistiku nende helihulkade süstematiseerimiseks nn quasi-diatooniliste heliridade põhjal.
  4. Lõpuks tutvustan seoses Oettingeni puhta häälestuse printsiibiga Martin Vogeli pakutud oktavi 171-list jaotust, mis täiendab Oettingeni puhta häälestuse kvinte ja tertse dualistlikult käsitletud naturaalseptimitega (kuivõrd Oettingen viimaseid ei tunnista).

Aare Tool - Harmoonia analüüsi teisendusteoreetilised (uusriemanlikud) meetodid

Teisendusteooria all mõistetakse 1990. aastatel kujunenud harmoonia analüüsi meetodite kogumit, milles 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi alguse teoreetikute seisukohad on ühendatud alates 1970. aastatest kõlapinna saanud helikõrgusstruktuuri hulgateoreetilise analüüsi põhimõtetega. Akordide (helihulkade) omavahelist suhet tõlgendatakse selles teisendustena (näiteks uusriemanlikud teisendustehted P, L ja R). Seejuures koondub eriline tähelepanu helihulkade suhtele, mille puhul on teisenduse käigus asendatavate helide hulk minimaalne. Kuigi teisendusteooria oli algselt 19. sajandi “kromaatiliste” harmoonianähtuste tõlgendamiseks mõeldud alternatiivne meetod, on sellest praeguseks saanud harmooniaõpetuse üks põhiharusid. Minimaalse häälteliikumise nõudel on kontrapunkti- ja harmooniaõpetuses pikk ajalooline taust, seevastu mõned muud teisendusteooria aluseks olevad põhimõtted, eelkõige harmooniline dualism, on osutunud paljuski ajaspetsiifiliseks ja probleemseks. Ettekandes tutvustan mõningaid teisendusteooria kujunemist mõjutanud seisukohti (Carl Friedrich Weitzmann ja Hugo Riemann) ja selle rakendamisvõimalusi nüüdisteoreetikute uurimustes.

Hans Gunter Lock - Oettingeni dualistlik süsteem ja kaasaegne mikrotonaalne kompositsiooniteooria

Arthur von Oettingen kirjeldab oma 1866 aastal ilmunud raamatus harmooniasüsteemi, mis käsitleb mažoorset ja minoorset kolmkõla kui üksteisese helikõrguslikke peegelkujusid (Harmoniesystem in dualer Entwickelung. Dorpat und Leipzig 1866). Selline lähenemine andis tõuke ka hilisematele saksa muusikateoreetikutele nagu Hugo Riemann, Sigfrid Karg-Elert ja Paul Schenk, kes kõik on Leipzigi linnaga seotud. Kuna aga sellisele dualistlikule lähenemisele vastandub lääne klassikalise muusika traditsioon, milles mažoorne kolmkõla igati domineerib, sattus dualistik või polaristlik (Karg-Elert) teooria juba omal ajal kriitika alla. Kuna veelgi hilisemad selle traditsiooni käsitlused lähtuvad aga spekulatiivsete konstruktsioonide asemel aina rohkem muusikateostest (nt Diether de la Motte), siis Oettingeni ja Leipzigi koolkonna dualistlikku/polaristlikku teooriat tänapäeval algupärasel kujul enam ei rakendata.

Põhimõtteliselt analoogset dualistlikku käsitlust kirjeldas USAs, peamiselt Missouri Ülikoolis tegutsenud sakslane Max Meyer, esitades sagedussuhetest koosneva maatriksi, mida ta nimetas “tonaalsuse rombiks” (Tonality Diamond). Sellest ideest haaras kinni Californiast pärit helilooja Harry Partch, otsides alternatiivi kaksteisttoon tempereeritud helisüsteemile. Arendades sellest 43-helilise, mittevõrdsetest astmetest koosneva ja puhtalt häälestatud skaala (Just Intonation scale), kasutas Partch sellist helikõrgusi sümmeetriliselt organiseerivat süsteemi peaaegu kogu oma loomingus. Sidudes Meyer’i/Partch’i tonaalsuse rombi idee matemaatilise kombinatoorikaga, arendas Erv Wilson välja ka graafiliselt ja ruumiliselt kujutatavaid nn kombinatsioonikorrutiste hulkasid (sh nn Hexany, Decany, Eikosany), mille võimalikud kombinatsioonid lähtuvad Pascali kolmnurgas esitatud numbritele.

Kokkuvõttes võib öelda, et USAs arendatud puhta häälestuse (Just Intonation) mikrotonaalset muusikateooriat saab paljuski võrrelda Oettingeni või teiste Leipzigi koolkonna esindajate “dualistlike” või “polaristlike” ideedega, mille laiendus või edasiarendus puhta häälestuse mikrotonaalne teooria näib olevat. Oluliselt erinev on aga selle teooria rakendusala: see on suunatud esmajoones kaasaja heliloojatele, kes otsivad alternatiivseid helikõrgusi organiseerivaid printsiipe uute teoste loomiseks. Selles kontekstis ei mängi mažoorne kolmkõla kui tonaalses traditsioonis domineeriv kolmkõla mõistagi enam mingit rolli.