Marge Allandi

Rituaale on läbi ajaloo rohkesti kasutatud rahvusliku identiteedi kommunikatiivsete vahenditena. Oma ettekandes käsitlen laulupidu kui rituaali, mis ühistegevusena on leidnud kindla koha eesti kultuurimälus ja on osa identiteedist. Vastavalt rituaaliteooriatele toon välja rituaali iseloomustavad omadused, mida rakendan laulupeo analüüsimisel. Korratavus ja struktureeritus, sümboolsus, emotsionaalsus, kommunikatiivsus on need karakteristikud, mis on rituaaliga lahutamatult seotud ja mis on ka laulupeo puhul eristatavad. Pidude korduvust vaatlen kolmel tasandil: peo kui terviku kordus, struktuurielementide kordus pidudel ja kordused ühel peol. Laulupeol on oluline tähendus erineval sümboolikal: laulupeotuli, rahvariided, eraldusmärgid (embleemid), lipud, erinevad meened. Kuid eelkõige võib sümbolina käsitleda laulupidu ennast, mis tähistab ühtekuuluvust, koosolemist, jätkuvust. Rituaali eri aspektid on üksteisega tihedalt seotud, seetõttu saab emotsionaalsust vaadelda koos eelpool mainitud tunnustega. Korratavus ja struktureeritus ning sümbolid võimaldavad intensiivistada emotsiooni ning aitavad rõhutada järjepidevust. Kommunikatsioon laulupeo puhul on nii otsene kui kaudne – kokkusaamine ja füüsiline lähedalolek ning üle põlvkondade ulatuv järjepidevus. Laulupeo kui kommunikatsiooniakti tähtsus seisneb eesti kultuurimälu edasikandmises ning  identiteedi kinnitamises ja taasloomises.