Mai Levin
Laulupidu oli kahtlemata identiteedikinnitus, teatav kompensatsioon kaotatud omariikluse eest, mis äratas üldrahvalikku entusiasmi, vaatamata selle ametlikule sidumisele Eesti NSV aastapäevadega. Mõiste “vastupanukultuur” siiski lihtsustab minu meelest selle sisu. Rahvakultuuri arendamine laiuti ja selle lähendamine professionaalsele kultuurile oli NSV Liidu kultuuripoliitikas tegelik prioriteet. Riiklik finantseerimine võimaldas korraldada osavõtjaterohkeid üritusi. Osavõtjate ja publiku eestimeelsuse juures olid laul ja rahvatants laulupidudel peamise tähtsusega. Laulupidude repertuaari koostajad on nõukogude ajal, nagu kunagi Torma ja Väägvere mängukooride juhidki, pidevalt püüelnud nõudlikuma,keerukama muusika poole, huvi uudse repertuaari vastu on ilmutanud koorid ise. Niisamuti on rahvatantsijate pühendumus inspireerinud rahvatantsuloojaid.
Üks põhjusi , miks XII – XVII üldlaulupeod (1947-1969) on kunstnikke rohkem paelunud, on traditsiooni eriti hoogne areng laiuti ja sügavuti just neil aastail. 1969.aasta juubelilaulupidu oli omamoodi kulminatsioon. Teiseks see, et traditsioon ise, talupojakultuur ja folkloor andsid kunstnikele tollase realismidiktaadi raamides jätkuvalt materjali rahvusromantiliselt häälestatud teoste loomiseks. 1960.aastate teine pool on kunstis murrangu aeg, mil hakatakse orienteeruma abstraktsioonile ja sümbolkujundile. See kajastub ka laulupeoga seostuvates kunstiteostes. 1970.aastate laulupeod olid ka toredad ja kätkesid uusi nüansse , ent rahvusromantiline juurteotsing sukeldus tollal ürgsesse soome-ugri maailma, mis andis kunstnike fantaasiale teistsugust toitu.
On huvitav võrrelda, kuidas laulupidude kajastus kunstis aja jooksul muutub: Adamson-Ericu “Laulupidu”(1947-61) ja Henn Roode “Kompositsioon laulupeo teemal” (1969), Valli Lember-Bogatkina mosaiikpannoo “Lähme suurele peole” (1950) ja Lepo Mikko “Tulekandjad” (1969), Elmar Kitse “Esimene eesti laulupidu Tartus 1869.aastal” (1948) ja tema “Laulutund” (1965), Leili Muuga “Ettevalmistus laulupeoks” (1956) ja tema “Üks üldine rahva pidupäev” (1971).