Rein Veidemann

1990. aasta üldlaulupeo finaalis ütleb näitleja ning lavastaja Mikk Mikiver enne viimast, ühendkooride lauldavat Koidula/Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“ laulmist ühele väliseestlasest  tütarlapsele Leicy Veskimetsale: “Võta see laul kaasa, Leicy. See on meie südamelaul See aitas meil kesta läbi väga tumedat aega. Täna me laulame seda laulu veel varju ja valguse piirimail. Kuid valgus kasvab!”. Mikiveri öeldu kaigub üle kogu väljaku, ühendades lauljad ja kuulajad lahutamatuks tervikuks.

Füüsikust filosoof ja kirjanik Madis Kõiv on pakkunud, inspireerituna Anton H. Tammsaare „Tõest ja õigusest“ eestlastele südamesõnaks „ometi“, mis minu hinnangul iseloomustab eksistentsiaalset piirolu, seisundit, mida eestlased on kogenud – ka siis, kui nad veel ei identifitseerinud end eestlaste kui rahvusena – läbi kogu oma ajaloo. Elu „varju ja valguse piirimail“, kestvas lootuses valguse kasvamises.

Ettekandes püüan osutada, et need kolm üdlaulupidu esindasid samuti teatavat piirolu, mida „südamelauluna“ võetav „Mu isamaa on minu arm“ võimendas. Teatavasti on Koidula luuletusel kaks viisi ja esimest korda kõlas see Aleksander Kunileid-Saebelmanni viisistatult juba esimesel üldlaulupeol 1869. Meeskoorile kirjutatult on see hääleulatuselt piiratum ning ühetaolisem kui Ernesaksa 1943. aastal kirjutatud „Mu isamaa on minu arm“. Kunileidi laul on jutustava laadiga, Ernesaksa oma aga toob reljeefselt esile Koidula teksti kõik kolm kihti: sedastuse, pihtimuse ja ekstaatilise usutunnistuse. Pole siis ime, et sellest on kujunenud eestlaste rahvushümn.