Kas muusikateaduse eriala on perspektiivikas?

Käesoleva infolehe toimetajad Kerri Kotta ja Ilvi Rauna püüdsid vastust saada küsimusele, millised on muusikateadlase võimalused ja perspektiivid tööturul. Selleks kutsusid nad kokku vestlusringi eri aegadel muusikateadust õppinud inimestest. 12. jaanuaril 2006 arutasid ühise laua ümber muusikateaduse erialaga seonduvaid probleeme Tiina Õun (lõpetanud 1980), Kristel Pappel (1989/1995/2004), Anneli Remme (1992/1998), Viida Raag (1999), Kristina Kõrver (2002) ja Maria Mölder (2005).

Alustame olukorra kirjeldamisega. Ühelt poolt on meie muusikateadlaste töökoormus on meeletu: vahel ei möödu nädalat, kui ei tehtaks mingit tööpakkumist, lisaks on igaühel veel põhitöö jne. Seega jäävad paljud projektid inimeste puudumisel teostamata. Sellele olukorrale on ilmselt aga ka teistsugune vaatenurk. Kui muusikateadlane lõpetab EMTA, on tal sageli raskusi rahuldava töö leidmisel. Näiteks tahaks ta võibolla õpetada, aga ei leia normaalset kohta, toimetajatööst huvitatu ei saa pakkumisi jne. Kui olete nõus taolise kirjeldusega, siis mis võiks teie arvates olla selle põhjuseks?

TÕ: Tuleks kohe täpsustada: üks asi on töö, mida sa teed leiva teenimiseks – neid ametikohti on muusikateadlastel väga vähe. Ja samas on teine pool: st on väga huvitavaid projekte ja pakkumisi kirjutada midagi, aga inimesed on niivõrd seotud oma tööga, et nad ei saa neid vastu võtta.

AR: Samas see põhitöö ei pruugi ju ka olla selline, mida sa ei taha teha. Ma olen paar korda elu jooksul elanud mõned kuud või veidi rohkem kirjutamisest. Ja siis ma olen elanud halvasti. Pidev kirjutamine tähendab seda, et sa ühel hetkel tunnistad, et pead selle tegevuse ära lõpetama või seda harvem tegema, selleks et mitte lasta latti alla, sest sa kirjutad oma aju lihtsalt tühjaks. Et sul lihtsalt lõpevad sõnad otsa ja kui sa ei taha teha keskpärast tööd, siis tuleb teha vahelduseks midagi muud. Vastuolu ongi minu meelest selles, et sa oled kas naha ja karvadega ühe töökoha küljes – olgu see siis õpetamine või mõne väljaande produtseerimine – ja sul ei ole aega võtta vastu muid pakkumisi. Või siis on võimalus ja aeg võtta vastu muid pakkumisi, aga ei ole midagi leiva peale panna.

KKõ: Kas neid töökohti ikka on nii vähe, võib-olla napib hoopis sobivaid inimesi? Muusikateaduse haridus on ju n-ö laiapõhjaline ja kõiki koolitatakse ühtemoodi. Samas sõltub karjäärivalik paljuski eelkõige isikuomadustest. Vabu töökohti ja pakkumisi võib küll olla, kuid see, kes on väga hea toimetaja, ei pruugi olla väga hea õpetaja, väga hea õpetaja omakorda ei pruugi olla hea raadio- või telesaadete tegija või ei pruugi ta üldse sobida muuseumi või raamatukokku. Need ametid nõuavad ju väga erinevaid võimeid. Probleem on minu arvates pigem selles, kuidas leiaks inimene üles just talle sobiva tööpakkumise.

MM: Ma arvan, et see muusikateadlaste ring on üldse selline kinnine ja piiratud. Üldiselt kõik nagu teavad inimeste isikuomadusi, prioriteete ja neid huvitavaid suundi. Ma ei tea, kui palju muusikateaduse tööturul on olnud niimoodi, et kõigepealt tehakse pakkumine, siis kuulutatakse konkurss välja ja selle järgi vaadatakse, kes saab töökoha.

KK: Kohti on vähe, jah. Samas, Teatri- ja Muusikamuuseumis töötab ainult kaks inimest, kes ammustel aegadel lõpetanud muusikateaduse eriala, keskastme muusikakoolides töötab sageli teooria- ja ajalooõpetajaid, kes tegelikult ei ole muusikateaduse ega ka mitte helilooja haridusega, rääkimata lastekoolide tasemest. Jääb mulje, et ei ole piisavalt muusikateadlasi ja teised inimesed peavad justkui nende töö ära tegema. Kuidas seda kommenteerida?

KP: Mõtisklesin selle vastuolulise olukorra üle eriti eelmisel kevadel, kui lõpetas esimene lend muusikateadlasi, keda oli rohkearvuliselt vastu võetud (ja mitte ainult muusikalise eriharidusega inimesi). Selles lennus oli kolm väga tugevat lõpetajat, nii et tekkis tõeline konkurents. Varasemal perioodil, mil teadlasi õppis ja lõpetas vähe, täitusid potentsiaalsed muusikateadlaste töökohad teiste erialade inimestega. See tähendas ka, et aktiivsematele teadlastele tehti pidevalt tööettepanekuid, sest sobivaid kandidaate oli raske leida. See on kõikidele minuealistele ja vanematele muusikateadlastele väga tuttav olukord, mille juured ulatuvad nõukogude aega: siis võeti teadlasi vastu enamasti 1–2 ja sedagi üle aasta, vaheldumisi komponistidega.

AR: Üritaks lühidalt kaardistada, millised töökohad on muusikateadlasele üldse võimalikud.

KP: Meie erialatutvustuses seisab, et lõpetajad võivad töötada toimetajatena kontserdiorganisatsioonides, kirjastustes, ajakirjanduses, raamatukogudes, ka pedagoogina keskastme muusikaõppeastustes ja mujal. Ent samas ei ole Vanemuise muusikatoimetaja kohal töötanud aastaid muusikateadlane, Rahvusraamatukogu muusikaosakonnas töötab ainult üks muusikateadlane jne. See on absurdne olukord. Et justkui ei oleks tööd ja tegelikult on vägagi.

KKõ: Samas, kui palju on neid inimesi, kes oskaksid minna mõne huvitava tööpakkumisega näiteks tänavuaastaste lõpetajate juurde?

KP: Minult on korduvalt küsitud, et kus on teie koolitatud muusikateadlased, miks ei ole autoreid, toimetajaid jne. Kui pakun välja mõne hiljutise lõpetaja, tekib kohe küsimus: kes ta ikkagi selline on?

MM: See ongi see enda tutvustamise etapp. Sa pead esialgu oma nimesse investeerima, kuigi võibolla selle eest ei maksta jne.

AR: Võibolla on asi ka selles, et ühest küljest võetakse muusikateadlaste seltskonda kui kogukonda, kus nagu kõik peaksid kõiki tundma. Kõik tööpakkumiste liinid arenevad inimeste ja suhtlemise kaudu. Samas leitakse praegu hästi palju inimesi vajalikele kohtadele ka büroode, konkursside kaudu – et hakatakse otsima lihtsalt vajalike omadustega inimest. Kas meie eriala ei jää praegu nagu nende kahe asja vahele? Et töö soovija ja täitmist ootav töökoht ei jõua üksteisega kokku sellepärast, et eeldatakse, et see toimub omavahelise ringluse kaudu, aga tegelikult ikka ei toimu ka. Kui palju me leiame ajalehest kuulutusi, kus otsitakse meie haridusega inimest. Ma ei tea, kas ma kogu oma elu jooksul kokku viit sellist kuulutust näinud olen. Mul on tunne, et on hästi palju tööpakkumisi, mis on ühekordsed või lühiajalised. Aga “kohti” on näpuotsaga.

VR: Minu jaoks on meie eriala suur eelis just see “perekesksus”, et pole konkursse ja soovitamine käib isikute kaudu. Konkurssidel osalemine ei pruugi kõigile sobida. Mina töötan EMTA raamatukogus ja selle töö sain just nimelt isiklikke liine pidi.

KKõ: Ka mulle tundub, et info levib peamiselt siseringis ja ka minuni on mitmed huvitavad tööpakkumised jõudnud mu õppejõudude ja kolleegide vahendusel. Samas ei ole ma sugugi kindel, et see on parim või põhjendatuim viis töökoha saamiseks.

Aga kas on olnud ka selliseid juhuseid, kus pöördutakse osakonna poole ja küsitakse noort muusikateadlast mingile ametipostile ning ootamatult selgub, et ei olegi kedagi anda?

IR: Kindlasti on. Näiteks maakohtade muusikakoolidesse. Kui mina lõpetasin, soovitati mind ühe väikelinna muusikakooli õpetajaks. Minu andmetel jäi see koht täitmata. Ja arvan, et neid juhtumeid, kui vastlõpetanud inimesele ei tundu pakutav kuigi perspektiivikas, on veelgi.

KP: Minu arvates oleksid avalikud konkursid siiski vajalikud, juba info liikumise pärast. Ma ei tea, kas mõned aastad tagasi korraldati Teatri- ja Muusikamuuseumis muusikauurija vabanenud kohale konkurss?

VR: Enne seda kutsuti sinna kogu aeg inimesi. Ja keegi ei läinud.

AR: Kas ei ole väikeseks takistuseks ka see, et inimestele jäävad väga kergesti “märgid” külge: tema on õpetaja, tema on kirjutaja jne. Et inimest, keda tuntakse kirjutajana, ei kutsuta teadlikult mingi organisaatori koha peale. Ja ei mõeldagi selle peale, et ta võib sinna sobida.

Kui palju on teil olnud kasu muusikateadlase haridusest teie igapäevatöös?

TÕ: Mina esindan siin praegu kõige vanemat generatsiooni. Meie põlvkond sai kätte mingisuguse üldise baasi, mis ei spetsialiseerinud inimesi tegelikult millekski. Edasi tuli leida ise oma tee.

AR: Leian, et olen saanud päris korraliku hariduse kõiges, välja arvatud see, mida ma nüüd juba aastaid tegelikult teen. Igapäeva elupraktikas vajaminevat ei õpetatud praktiliselt üldse. Seega: sain korraliku üldharidusliku vundamendi, mille pinnalt hakata ise üksipäini hambad ristis edasi rühkima.

VR: Olukord pole muutunud. Praegu saab samamoodi sellise üldhariduse, ei midagi spetsiifilist.

AR: Ma ei usu, et tööturg oleks niisugune asi, mis iga paari aasta tagant meeletult muutub ja selle järgi ei saaks orienteeruda või mingeid muudatusi sisse viia. Kas ikkagi ei võiks akadeemia õppeprogrammide koostamisel natukene vaadata ka reaalset olukorda. Kui palju selliseid praktilisi kogemusi üldse praegu inimestele pakutakse?

MM: Mina olen akadeemias läbinud päris mitu praktikat. Kui palju seal reaalselt vajalikke oskusi omandatakse, on erinev. Raadiopraktika on nendest “kõige praktikam”, sest meil lasti konkreetselt ise saateid teha. Ja kellel läks hästi, see sai vaikselt jätkata. Siis on veel muuseumipraktika, millel on tegeliku muuseumitööga vähe ühist. Samas arvan ma, et võiks raamatukogundust muusikateadusele lähendada, näiteks ühenduses muuseumipraktikaga. Mina näiteks ei kujuta siiamaani ette, milles seisneb raamatukogutöö. Ja väga on ikkagi puudu see kirjutamise pool. Isegi erialatööde puhul parandatakse sinu teemasse puutuvat, aga see, kuidas sa selle kirja paned, huvitab väheseid juhendajaid. Võib-olla ma peaksin praegu ütlema, et see on rohkem keskhariduse värk, aga mis teha, kui keskharidus ei õpeta seda paljudele selgeks.

KKõ: Mina õppisin ainult mõned aastad varem kui Maria, aga tol ajal ei olnud õppeainete hulgas ühtegi praktikat. Selles mõttes võiksin julgustavalt öelda, et meie eriala ainekava on muutunud palju praktilisemaks. Minu meelest on see päris normaalne, et ülikool annab eelkõige korraliku üldbaasi. Need õiged võimed ja oskused saavadki kujuneda alles töö käigus. Ja selles mõttes ei saagi muusikateadlase haridus kedagi päriselt tema tööks ette valmistada.

KP: Raadiopraktika on praegu tõesti suurt huvi äratanud, aga sama võib öelda nii muusikaajalooliste kui ka -teoreetiliste ainete õpetamise metoodika ja praktika kohta. Ajalooõpetamises oli meil eelmisel aastal teotahteline seitsmeliikmeline grupp ja päris intensiivne praktika, mille põhjal soovitasin üht üliõpilast muusikakeskkooli õpetama.

IR: Kristina, miks sina läbisid õpetajakoolituse TLÜs ja mitte EMTAs?

KKõ: Kuna EMTAs õppides jäi mul suure töökoormuse tõttu pedagoogiline aasta läbimata, aga õpetajana töötades on mul vastavat kvalifikatsiooni tarvis, läksin TLÜsse täiesti praktilistel põhjustel. Mulle sobis, et TLÜ pakkus õpetajakoolitust kaugõppe vormis ning et sain selle sooritada oma koolivaheaegadel, töökoormust vähendamata. EMTA puhul häiris mind ka see, et oleksin pidanud võtma n-ö täispaketi, st läbima ka solfedžo- ja teooriaõpetaja koolituse. Tean oma kesiseid võimeid neis ainetes ja olen päris veendunud, et ei hakka neid kunagi kellelegi õpetama; seega mõtlesin, milleks kallist aega kulutada! TLÜ programmis oli rõhk üldpedagoogilistel ja kasvatusfilosoofilistel ainetel, millest olin seni oma töös rohkem puudust tundnud. Teadsin üsna varakult, et tahan tegelda muusikaajaloo, ajaloo, kirjanduse ja keeltega ning just MT eriala näis neid kõiki ühendavat. EMTAs õppides olengi kõige enam nautinud just muusikaajaloo põhi- ja valikaineid.

MM: Nüüd on see ka paremini korraldatud – õpetajakoolitus on asetatatud justkui muusikateaduse õppekava sisse, varem oli selleks eraldi aasta. Mina näeksin end ehk ka heal juhul muusikaloo õpetajana, kuid mitte teooriaõpetajana. Oleksin viimasel juhul õpilastele ilmselt paras õnnetus. Aga kõige rohkem paneb mind muretsema ikkagi muusikakriitika valdkond – kriitikuid meil ju napib, aga olukorra lahendamiseks muusikateaduse osakond küll suurt teinud pole. Tuleks ehk õpetada seda, kuidas ühe või teise väljaande või žanri puhul peaks kirjutama. Äkki oleks koostöös erinevate meediaesindajatega võimalik korraldada vastav praktika? Töötades raadios on mul mõnikord vaja saata keegi kontserti arvustama. See ring on ikka väga väike, keda ma usaldaks saata. Paljud tudengid jällegi ei julge. Need, kes seda suudaksid, tegelevad juba palju olulisemate asjadega.

KP: Teksti kirjutamist ju õpetatakse – et see oleks loogiline, arusaadav, selge. Tegelikult algab asi ju mõtlemisest, mõtlemise korrastamisest. Mõistagi on erinev, kas kirjutada õppejõu hoolikal juhendamisel seminaritööd või hoopiski artiklit ajakirjanduses. Viimasega peab kaasnema oskus orienteeruda, et nüüd töötan Postimehele, nüüd kirjutan ajakirjale Teater. Muusika. Kino. Selles suhtes ma saan aru, et tegemist on probleemiga. Ent teisipidi: hea muusikateadlane ei pea automaatselt olema hea ajakirjanik.

KKõ: Töötades õpetaja ja toimetajana, olen mõlemas ametis tihedalt seotud kirjatöö ja tekstidega. Ja üks konkreetne oskus, mida olen muusikateaduse erialal õppides omandanud ja lihvinud, on just töö tekstiga. Ilmselt on mul olnud õnn teha koostööd selliste juhendajatega (Toomas, Kristel, Merike), kelle nõudlikkus mõtteselguse ja stiili osas on suunanud mind oma keelt ja väljendust täpsemalt jälgima. Toimetajana on mul olnud täiesti konkreetseid olukordi, kus mõtlen muigega, et näe, selle vea või stiiliapsu eest hoiatas mind juba mu juhendaja… Ja ma olen selle eest tagantjärele väga tänulik.

VR: Muusikateadlaste hulgas on ka neid inimesi, kes ei suuda hästi kirjutada või on see protsess nende jaoks liiga vaevaline. Näiteks minule sobib küll pigem kohati rutiinne, kuid see-eest jõukohane raamatukogutöö.

Kas tööturu võimalused mängisid mingit rolli teie elukutse valikul? On teada, et on erialasid, kus need kaalutlused on 90–100%.

AR: Ma ei tea, kas hetkel meie eriala omandavad inimesed õpivad selle teadmisega, et kunagi tuleb ka ennast üleval pidama hakata selle erialaga või tehakse seda endiselt nii nagu omal ajal, sellise “sotsialistliku süüdimatusega”: lihtsalt õpitakse, mõtlemata sellele, mida kunagi tegema hakatakse. Ma arvan, et läbinisti pragmaatiline suhtumine on siiski välistatud. Puhas rõõm, idealism ja süüdimatus käivad asja juurde.

MM: Mina tahtsin algselt tahtsin minna hoopis Tartusse ajakirjandust õppima ja nüüd on mul hea meel, et ma seda siiski ei teinud. Tulin muusikateadust õppima teadmises, et siit saan ka mingi kirjutamisoskuse. Minu õnnetuseks õppis muusikakriitika ainet minuga ühel ajal aga seltskond, kellele tuli elementaarset eesti keelt õpetada. Minu keeletaseme juures ei olnud mul nendes loengutes tõesti midagi teha. Ütleme nii, et siit koolist sain ma analüütilise mõtlemisoskuse ja baasteadmised muusikateaduse erinevate suundade kohta.

KP: Muusikakriitikat ei pea kirjutama ainult muusikateadlased. On ka interpreete, kes kirjutavad asjatundlikult ja ladusalt. Paar aastat tagasi toimus kriitikaseminar, mis oli mõeldud esmajoones muusikadoktorantidele ja -magistrantidele. Käsitleti kriitika esteetilisi põhimõtteid (Urve Lippus), varasemast muusikast kirjutamist (Toomas Siitan) ja muusikateatrit (Kristel Pappel). Rühmas leidus ka paar tõelist huvilist, keda kuuldavasti nüüd kriitikutena ka rakendatakse.

AR: Tegelikult algavad paljud probleemid sellest, et ainult ühes ajalehes (Sirp) töötab muusikatoimetaja.

TÕ: Muusikateadlasi kardetakse. Neil oleks justkui mingi negatiivne märk juures.

MM: Kardetakse, et muusikateadlane kirjutab keeruliselt ja igavalt.

AR: Jah, kohati kardavad nad väga õigustatult – näiteks väljendusstiili, millest keskmiselt intelligentne ja arukas inimene tõesti ei saa aru. Minu jaoks on oluline mõte, et kooli ajal tuleks koolis käia nii korralikult kui võimalik, kuid pärast kooli lõpetamist tuleks sellest haridusest justkui “lahti saada”. Sõnavara tuleb välja vahetada vähemalt poole ulatuses. Välja arvatud juhul, kui sa jääd siia majja ise teisi inimesi õpetama.

IR: Jättes kõrvale teadlase ja õppejõu ameti EMTAs, kas on olemas üldse mõni spetsiifiline töökoht, millel saaks töötada ainult muusikateaduse eriala lõpetanud inimene?

AR: Mina ei ole küll osanud oma eriala teiste erialade seas kuidagi positsioneerida. Ma ei tõstaks seda kõrgele, ega hindaks seda ka madalalt. Mind on selle puhul pigem ehmatanud või hirmutanud selle kitsus, spetsiifilisus.

KP: Olen siiski pigem optimistlik: minu arvates on tänapäeva muusikateadus avatud küllaltki paljudele aladele, sealhulgas ka nendele, mida varem peeti marginaalseks – näiteks popmuusika, millest kirjutas oma bakalaureusetöö Maria.

KKõ: Ikkagi tundub mulle, et sõna “muusikateadlane” ei seostu automaatselt mingite konkreetsete oskuste ja omadustega. Kui keegi vajab muusikateadlast, tuleb alati täpsustada, mida too konkreetselt peaks tegema. Kas ta peab millestki kirjutama või minema raamatukokku või telekaamerate ette. Üks muusikateadlane ei pruugi selleks kõigeks lihtsalt sobida. Selles mõttes ei anna muusikateaduse haridus tööalaseks õnnestumiseks mingit garantiid, küll aga väikese eelise.

Uued raamatud (2005)

Mart Humal, Kõigi intervallidega dodekafoonilised seeriad ja nende teisendused, Tallinn: Eesti Muusikaakadeemia, 2005.

Muusikaelu Eestis 20. sajandi algupoolel (Eesti muusikaloo toimetised 7), koostanud Urve Lippus, toimetaja Kadri Steinbach, Tallinn: Eesti Muusikaakadeemia, 2005.

Leonhard Neuman, Kõrge vaim on meie vari, koostaja Maris Kirme, Tartu: Ilmamaa, 2005.

Arvo Pärt peeglis: vestlused, esseed ja artiklid, koostanud Enzo Restagno, vastutav tõlkija ja toimetaja Toomas Siitan, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2005.

Nicholas Cook, Muusika. Kujutlus. Kultuur, tõlkinud Kristin Sarv, [Tallinn]: Scripta Musicalia, c2005.

Rahvusvahelise Eduard Tubina Ühingu aastaraamat, 5. kd., toimetaja Mart Humal, Tallinn 2005.

Vardo Rumessen, Eduard Tubin ja tema aeg, koostajad Vardo Rumessen ja Inna Kivi, Tallinn: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, 2005.

Sündmused 2005/2006

EMTSi Tartu päev 16. aprillil 2005 Tartu Ülikooli keeltemajas:

Marju Järve, TPÜ, “Helikõrguste eristamisvõime teoorias ja praktikas”

Hendrik Saare, TÜ, “Tugevad muusikalised elamused”

Marju Lepajõe, TÜ, “Muusika psühhagoogilistest aspektidest Plotinosel ja Augustinusel”

Triin Vallaste, EMA, “Tallinna kontserdielust aastatel 1860-1865 ajalehe Revalsche Zeitung põhjal”

Maret Tomson, VKA, “Muusikakriitika institutsioonist 1930. aastate eestikeelsetes päevalehtedes”

Eva Lepik, TÜ, “”Die Kunst der Erzählung”: Ristikivi ajalooliste romaanide tsükkel ja Bachi “Fuugakunst””

Mart Humal, EMA, “Mis puudub Beethoveni Sonaadi op. 81a II osas – “Abwesenheit – L’absence””

Sümpoosion “Lepo Sumera 55″ 10. mail 2005 (Lepo Sumera Ühing koostöös Eesti Muusikaakadeemiaga):

Eeva Konsa, Kerri Kotta, Gerhard Lock, Kai Tamm, Merike Vaitmaa.

Rahvusvaheline konverents “Eduard Tubin 100″ 16.–17. juunil 2005 (EMA, Rahvusvaheline Eduard Tubina Ühing)

Jelena Gandšu, Mart Humal, Timothy L. Jackson, Edward Jurkowski, Anne Kilstofte, Maris Kirme, Arnolds Klotinš, Kerri Kotta, Urve Lippus, Gerhard Lock, Hans Gunter Lock, Veijo Murtomäki, Tomi Mäkelä, Graham H. Phipps, Margus Pärtlas, Vardo Rumessen, Eino Tubin, Hans Åstrand.

3.–4. septembril 2005 käidi sügismatkal Ida-Virumaal.

17. oktoobril 2005 oli Leichteri päeva kavas Tormise-keskuse avamine (EMTA muusikateaduse osakonna juures), Mart Humala ettekanne “Enn Võrgu “Valvake!” Eesti oratooriumiloomingu taustal” ning tema raamatu “Kõigi intervallidega dodekafoonilised seeriad ja nende teisendused” esitlus. Toimus ka EMTS’i aastakoosolek.

Mälestuskonverents Vaike Sarve 60. sünniaastapäeva tähistamiseks 3. veebruaril 2006 (EMTA muusikateaduse osakond, Veljo Tormise Regilaulukeskus, EMTS):

Margus Pärtlas, Kristi Salve, Andreas Kalkun, Marju Torp-Kõivupuu, Triinu Ojamaa, Maris Kirme, Geiu Rohtla, Terje Potter, Tiia Järg.

7. märtsil 2006 esitles EMTA muusikateaduse osakond projekti Estonian Sound Recording 1939 (EMTA, Eesti Rahvusraamatukogu, Taani tehnoloogiafirma Hein Information Tools).

Eesti Muusikateaduse Seltsi väljaanne

Postiaadress: Rävala pst 16, Tallinn 10143;
Toimetajad Ilvi Rauna: ilvi@ema.edu.ee
Kerri Kotta: kerri.kotta@mail.ee
Toomas Siitan: tsiitan@estpak.ee
Telefon: 6 596 234; faks: 6675 805; email: emts@hot.ee