Reisikiri Peterburist

Kui ma paar aastat tagasi Londoni Covent Gardenis kuulasin Leoð Janaèeki ooperit „Kaval rebane“, köitis esituse käigus mu tähelepanu esimesel pilgul kummaline asjaolu. Eeslava vasemas nurgas seisis inimene, kes tõlkis lauldavat teksti viipekeelde. Ooper kurttummadele? On sel mõtet? Aga vaheajal kavalehe sisusse süvenedes leidsin sealt asjakohase õiendi, kus kirjutati, lühidalt kokku võttes, et esiteks, lavastuse visuaalne külg – dekoratsioonid, kostüümid ja liikumine – on piisavalt iseseisev ja rikkalik (mida ta ka oli), et seda nautida ilma muusikat kuulmata, ning teiseks, et kurttummadel on lihtsam aru saada viipekeelest kui lugeda lava kohal asuval tablool jooksvaid tiitreid, millega lavastus oli samuti varustatud (lauldi iseenesestki mõista originaalis, s.t tðehhi keeles). Ühe sõnaga, heaoluühiskond selle kõige ehedamas vormis.

Oma vaba semestrit Peterburis töötamiseks kasutama ajendab mind mõte, mille juured on pigem sotsiaalse kui muusikalise mõtlemise valdkonnas. Juba mitmeid aastaid varustatakse sisekõrva kahjustuse tagajärjel kuulmise kaotanud inimesi proteesidega, mille otstarbeks on tehnoloogiat abiks võttes jäljendada sisekõrva tegevust. Igaks juhuks tuletan meelde, et sisekõrv on organismis see koht, kus heli kui kõrva jõudev akustiline signaal teisendatakse elektriliseks signaaliks, millega edasi tegeleb aju. Kui see teisendus mõne põetud haiguse tagajärjel ei tööta, siis ajju heli ei jõua ning inimene midagi (või peaaegu midagi) ei kuule.

Kui kolmkümmend aastat ja varem oli sisekõrva kahjustustega inimeste saatuseks ravimatu kurtus, siis sisekõrva proteesi abil saab tänapäeval neile inimestele suure osa kuulmisest tagasi anda. Muidugi ei tööta tehnoloogia veel nii hästi kui inimorganism, mistõttu helid, mida sisekõrva proteesiga vaegkuuljad kuulevad, pole sedavõrd kvaliteetsed kui tervete inimeste kõrvu jõudvad helid. Esimesi võiks tinglikult võrrelda odava raadiosaatja lühilainel töötava jaamaga, ning veelgi parema ettekujutuse annaks ilmselt tahtlikult (võimude poolt) segatud lühilaine raadiosaatja, nagu selliseid 1980. aastatel tuli muude võimaluste puudumisel tihti kuulata.

On selge, et kuulmisproteesi esmaseks ülesandeks vaegkuulja jaoks on tagada meid keskkonnas ümbritsevate helide üksteisest eristamine: kas mööda sõidab auto, laulab lind või lendas taevas üle lennuk. Samavõrra oluliseks proteesitud patsientide jaoks muutub kõnest arusaamine, mis tagab neile vaba suhtlemise teiste ühiskonna liikmetega. Senine praktika näitab, et emakeelset kõnet õpivad vaegkuuljad jälgima üsna ruttu (kasutades selleks võimaluse korral ka vastaskõneleja suult lugemist) ning peaaegu vigadeta.

Kui kõrvaproteesidega vaegkuuljaid tekib ühiskonnas piisaval hulgal (uurijatena võiksime siin rääkida vaegkuulajate kriitilisest massist) ning kui nende praktika proteesi kasutamisel on jõudnud kesta juba mõne aasta, siis hakkavad nad varsti arstidelt paratamatult küsima: aga miks ma ei saa oma proteesi abil kuulata muusikat? Sest muusika pole inimeste eluks vähem vajalik nähtus kui kõne, sellele vaatamata, et muusikateadlased ei tarvitse alati mitte nii veenvalt kui lingvistid suuta vastata küsimusele, miks inimestele muusikat (resp kõnet) vaja on. Praktika osutab meile paraku, et ilma muusikata inimesed elada ei soovi. Ka proteesitud sisekõrvaga inimesed mitte.

Tänaseks on maailmas pea igal pool jõutud järeldusele, et proteesitud vaegkuuljate operatsioonijärgne rehabilitatsioon peaks olema suunatud mitte ainult sellele, et patsiente õpetada kõnest aru saama, vaid ka muusika kuulamist nautima. Vaegkuuljate muusikaline rehabilitatsioon näib aga olevat seotud esmapilgul ootamatute raskustega. Tihti on proteesimisjärgne esmane reaktsioon muusika suhtes seotud negatiivsete emotsioonidega nagu vastikus ja hirm. Muusika jõuab vaegkuulja ajju proteesi kaudu sedavõrd moonutatuna, et patsient ei suuda uusi kogemusi seostada nende varasemate kogemustega muusikast, mis tal on meeles proteesieelsest perioodist, kui ta veel polnud kuulmist täielikult kaotanud. Ta kuuleb proteesi abil moonutatud helisid, mida tema mõistus keeldub nimetama muusikaks.

Senine peamiselt USA-s ja Prantsusmaal tehtud uurimistöö proteesitud vaegkuuljate operatsioonijärgse adaptatsiooni alal nii kõne- kui ka muusikasignaale kasutades (nt Gfeller jt, J Am Acad Audiol 13, 132 jj [2002]; Leal jt, Acta Otolaryngol 123, 826 jj [2003]) osutab mitmetele muusika uurijale huvi pakkuvatele seaduspärasustele, mis iseloomustavad muusika tajumist proteesitud vaegkuulja poolt. Ilmselt kõige tähtsam nendest: muusika temporaalseid aspekte (metrorütmikat) ja dünaamikat tajutakse märksa paremini kui helikõrguslikke ja tämbrilisi omadusi. Uurimistöö käigus, mida viime Peterburis läbi koos Venemaa Teaduste Akadeemia Füsioloogia Instituudi ning siinse Tervishoiuministeeriumi kõrva-, nina- ja kurguhaiguste uurimise instituudi kaastöötajatega, lastakse proteesitud vaegkuuljatel kuulata mitmeid üksteisest erinevaid muusikalisi fragmente ning neid vastavat ankeeti täites iseloomustada. Muusikauurija jaoks on hämmastav kogeda, kuidas proteesiga vaegkuulja praktiliselt vigadeta suudab eristada ühehäälset meloodiat esitavaid üksikuid instrumente, kuid satub segadusse ning ei suuda anda õigeid vastuseid, juhul kui kuuldud fragmendi jooksul kõlas kahe-või kolmehäälne dissoneerivate intervallidega leedu rahvaviis. Et rütmi ja meetrumi taju pole nii raske kui meloodiliste ja tämbriliste kategooriate eristamine, siis näivad proteesiga vaegkuuljad aeglasele ja meloodilisele muusikale eelistavat kiiret ja rütmilist.

Miks ma teen seda tööd Peterburis ja mitte Eestis? Sellepärast, et Peterburis oma 5 miljoni elanikuga (pluss linna suur tagamaa) leidub proteesidega varustatud vaegkuuljaid suurusjärgu võrra rohkem kui Eestis (meil – kümme või pisut rohkem inimesi, siin – sadu). Siin on proteesidega vaegkuuljatega töötamiseks aastatega välja kujunenud professionaalne kollektiiv, mis töötab suhteliselt „õlitatult“ ning millega mind muusika-ala asjatundjana paluti ajutiselt liituda. Usun, et mida enam tekib Eestisse proteesitud vaegkuuljaid, seda enam suureneb ka nende seas huvi ja tahtmine lisaks kõnele hakata aru saama ja rõõmu tundma muusikast.

Ma ei hakka Peterburi olmet võrdlema Eesti omaga, sest seda tehakse eestikeelses ajakirjanduses niigi palju ja tavaliselt negatiivse alatooniga. Kindlasti leidub ka positiivsemaid tähelepanekuid. Näiteks kohtab siin linnatänavatel Tallinnaga võrreldes märksa harvemini 80–90 km tunnikiirusega kihutavaid rullnokki, kelle siinne miilits lihtsalt võtaks „rajalt maha“ lähima 5–10 minuti jooksul. Veidi pikemalt tahaksin rääkida „Padaemanda“ etendusest Maria teatris, mida kuulasin raha kokkuhoiu mõttes viimaselt rõdult. See ooper on kõigi oma ballettidega teatavasti üsna pikk ning kui teda esitada kahe vaheajaga, läheb etendus üle nelja tunni. Tol õhtul kippusid vaheajad väga venima ning kui teine vaheaeg oli kestnud juba üle kolmveerand tunni, hakkas publik saalis sporaadiliselt ja kannatamatult plaksutama. Seejärel palus direktsioon saalilt vabandust viivituse pärast, mille põhjuseks öeldi, et lavatöölised ei saavat dekoratsioone üles! Varsti seejärel kolmas vaatus ka algas, kuid umbes kl 23.30 hakkas märkimisväärne osa publikust püsti tõusma ja lahkuma, et jõuda metroosse (mis suletakse 0.15) ning sealtkaudu koju, kuhu taksoga sõit oleks kohaliku keskmise teatrikülastaja jaoks materiaalselt mõeldamatu. Kuid ooper jätkus sellele vaatamata tipptasemel, hiilgavalt, ilma mingi märgatava hinnaalanduseta ühegi laulja, orkestrandi või tantsija poolt, dirigendist rääkimata. (Ei oska arvata, kuidas nemad küll koju võisid saada.) Kadedust tekitab Maria teatri mängukava, kus kalendrikuu jooksul ei korrata praktiliselt mitte ühtegi etendust, teiste sõnadega – nende repertuaar peab ulatuma vähemalt 30–40 nimetuseni.

Lõpuks paar sõna siinsetest raamatupoodidest. Neid on palju ja väga erineva kvaliteediga. Tõeliselt häid poode on võõral üksi raske üles leida, sest nad kipuvad paiknema kõrvalistes kohtades. Muusika-alast kirjandust ei avalda enam ammu kaks-kolm kirjastust nagu enne 1990. aastat, vaid neid on kümneid. Sel põhjusel pole muusikateaduslik kirjandus enam koondunud praegu remondis oleva Nevski prospekti raamatukaubamaja kõrval asuvasse muusikapoodi „Severnaja lira“, vaid hajunud juba nimetatud väikestesse humanitaarse teaduskirjandusega kauplevatesse äridesse. Üllatab, et neis väikestes ärides müüdav kirjandus kattub omavahel suhteliselt vähe. Kõikide raamatute pidevast müügilolekust ei olda ilmselt majanduslikel põhjustel huvitatud. Mingi raamat ilmub teatud tiraaþis, müüakse läbi ning sellega asi piirdub. Mis kokkuvõttes tähendab, et ka vaid muusikateaduslikku kirjandust jälgivast bibliofiiliast võiks soovi korral välja kujundada elukutse.

Jaan Ross
Peterburis, 4. märtsil 2005

Mõeldes “Mõeldes muusikast”
Kaire Maimets

„Ühe hirmsa lumetormi ajal külastas Mulda* Mati Unt, kes läks küll jälle hiljem ära, aga unustas esikusse mingi kahtlase kasti. Muld vaatas algul, et klaasiga kohver, aga tehnikafriik Askur Alas õpetas aeglaselt, et tegemist on telekaga. Loll Askur lülitas aparaadi sisse, aparaadist tuli Eesti muusikaauhindade jagamine. Nüüd on käes see koht, millest ei tahaks rääkida, sest mida enam Muld muusikaauhindade nominentide müra kuulas, seda sitemaks läks tuju. […] Varraku üllitis, mis räägib erinevatest aspektidest muusikakaemuse koledas maailmas, on nähtud jama kõrval kui tuleohutuse eeskirjad, imikuga käitumise instruktsioonid või inglise tee piimaga. Kui kellelegi on elevant silma peale astunud ja ta ei näe raamatut lugeda, siis kuulake seda. Ikka huvitavam kui asi, mida Mullale muusika pähe sokutada püüti.“

Raamatu „Mõeldes muusikast“ seesugust tutvustust võib lugeda lehe „Tegelikkuse KesKus“ (märtsi lõpp, 4/05) „Bibli“-rubriigist. Muuseas on samas raamatule hindeks antud „klassika“ (sellest madalamad on „suurepärane“, „normaalne“, „väheütlev“, „halb“ ja „jälk“). Mõneti ðokeeriv leid – nii oma ilmumiskoha, sisu kui väljendusviisi mõttes. Aga absoluutselt heas mõttes ðokeeriv! Ja vähemasti ei nimetata raamatut seal „muusikateoreetiliste esseede kogumikuks“ („Sirp“, 18.03).

Niisiis on 2002. aasta veebruaris alanud 20 autori (ja mitte 19! –  „Postimees“, 02.04) ühisprojekt „kaua tehtud, kaunikene“ viimaks lõpule jõudnud: raamat valmis, esitletud ja meediakajastustki saanud (sh 31. märtsi hommikul 06.40 ETV saates „Terevisioon“ ja selle korduses märksa normaalsemal kellaajal). Tagasihoidlikult väljendudes: mul on südamest hea meel, et töö on tehtud ning et tulemus sai ka vormilt nii soliidne. Ja hea meel, et sellest pikast, ääretult harivast tööprotsessist – alates ühistest seminaridest, kus arutati läbi raamatu kõik peatükid ning tehti autoritele parandus- ja täiendusettepanekuid, ja lõpetades kohati perfektsionismi ja hullumeelsuse piiril väreleva registriloomega – on ainult kõige paremad mälestused.

Siin ja praegu, vahetult pärast raamatu ilmumist sellest EMTS-i infolehes kirjutades ei peaks ma ilmselt tegema muud, kui soovima kõigile häid lugemiselamusi (ja rõõmu raamatu kasutamisest loengute lisamaterjalina). Aga on mõned asjad, mõned raamatu kohta meedias juba avaldatud kommentaarid, mis hästi ei lase mul vaiki olla. Sestap kasutan siinkohal (ja pärastpoole ka EMTS-i kodulehel, www.muusikateadus.ee) võimalust siluda mõningaid mõttekonarusi.

Esiteks: arvustajad ei pane nagu tähele, et sel raamatul on ka alapealkiri: raamat ei paku mitte sissevaateid muusikasse, vaid muusikateadusesesse, ning et tegemist on, nagu lubatud, sissevaadetega – þanriga, mis pole eales kõikehõlmavusele pretendeerinud. (Muide, suuresti just müügipoliitika tingis selle, et „Sissevaateid muusikateadusesse“ on raamatu ala-, mitte põhipealkiri. Üldiselt tegevat suurte tähtedega sõna „teadus“ esikaanel raamatust kõige kindlamini niðitoodangu, meie aga tahtsime sellele võimalikult laia lugejaskonda.) Teiseks: kuna kõik kaante vahel olevad tekstid on originaallooming ning eessõnagi (s.o tekstiosa, mida arvustajad kindlasti loevad) ütleb, et „käsiraamatu koostamisse on püütud autoritena haarata võimalikult suurt osa eesti keeles kirjutavatest muusikateadlastest“, ei tohiks olla eriti keeruline tuletada, et pilt, mis meile raamatus avaneb, kujutab sissevaateid eestikeelsesse muusikateadusesse 21. sajandi algul – olgugi, et just täpselt selles sõnastuses pole seda ei eessõnas ega alapealkirjas eksplitsiitselt rõhutatud. Kolmandaks: et seesugune kogumik kirjeldab ennekõike eestikeelse muusikateaduse tsentrit ning märgib perifeeria-valdkondi möödaminnes (nt filmimuusika-uuringud, mis on meil ju olemas, loengukursustenagi Tallinna Ülikooli ja EMA õppekavades), peaks olema küll ootuspärane.

Siit edasi, kui asi läheb nõrkade kohtade esile toomiseks, „mille kui Achilleuse kanna kaudu on mahukas kogumik siiski vägagi haavatav“, ja mida „on üllatavalt lihtne leida“ („Postimees“, 02.04) – olgugi, et see konkreetsel juhul taandub eestikeelsete akadeemiliste populaarmuusika-uuringute puudumise rõhutamisele –, ei ole minu arust ka mõtet ignoreerida asjaolu, et nende inimeste hulk, kes eesti keeles muusikateadusega tegelevad, on väike ja ei saakski olla väga palju suurem, sest väike on ühiskond tervikuna. Järeldusi sellest tõdemusest peaks olema lihtne teha. (Ja kas see, kui ainult üks inimene filmimuusikast mõtleb, ikka tähendab, et meil on see uurimissuund olemas?) Niisiis võiks rohkem rõõmu tunda sellest, mis meil hästi on. „Mõeldes muusikast“ on üks oluline kivi vundamendis, millele uut ehitama hakata. Näiteks midagi sellist nagu Nicholas Cooki ja Mark Everisti toimetatud kogumik Rethinking Music (Oxford University Press, 1999).

Ning viimaks ühest asjaolust, mis on tasapisi koorunud vestlustest „tsunftist väljaspool“ seisvate lugejatega ning mis minus ikka ja jälle siirast hämmeldust tekitab. Alguse saab see ilmselt keele mitmetähenduslikkusest. Eks ole, me mängime ise raamatu teise osa koondpealkirjas „Kuidas muusika toimib“ sõnade tähendusega, tähistades sõnaga „toimima“ ühtaegu nii seda protsessi, kuidas inimene üleüldse kuuleb helisid ja muusikat (teisisõnu, tähistame seda, kuidas heli tekib, levib jms), kui ka seda, kuidas muusika inimesele mõjub, teda mõjutab jms. See on teadlik tähendustemäng. Aga nagu on selgunud mu vestlustest, sisaldab ka raamatu tagakaanel olev küsimus „Kuidas muusikast mõelda ja kirjutada?“ endas teist tähendust – kusjuures sellist, mida me kindlasti pole silmas pidanud.

Minu jaoks tähendab selline küsimine lugejale-dialoogikaaslasele arutlusteema väljapakkumist, kuid nagu selgub, võib seda mõista hoopis autokraatliku ettekirjutusena. Tegelikult, kui täpne olla, siis tagakaanel see küsimus jätkub ning omandab teised rõhuasetused: kuidas mõelda ja kirjutada nii, et see ütleks 1) kuulaja jaoks midagi olulist; 2) muusika kohta midagi olulist. Kolmanda osa koondpealkiri ilmub jällegi kujul „Muusikast mõtlemine ja kirjutamine“. Sellest hoolimata olen ma end ikka ja jälle leidnud situatsioonis, kus pean seletama, et selle kogumiku eesmärk pole dikteerida, kuidas muusikast tuleb mõelda ja kirjutada, vaid anda ettekujutus, kuidas on muusikast võimalik (nii seisab ka eessõnas!) mõelda ja kirjutada. Vaat see valmidus tõlgendada mainitud küsimust ennekõike ettekirjutusena (s.o kiire lahendusena) hämmastabki mind. Ja asjaolu, et me reklaamime kogumikku muusikateaduse käsiraamatuna, ei ole mu peas nagu üldse sellega seotud…

*Ahto Muld, ajalehe „Tegelikkuse KesKus“ (fiktiivne) kommentaator.

Sündmused 2004/2005

EMTSi Tartu päev 3. aprillil 2004 Ülikooli raamatukogus:

Mare Rand (TÜR): Tartu Ülikooli Raamatukogu ajaloolised ja erikogud digitaalses keskkonnas

Geiu Rohtla (TÜR): Tartu Ülikooli Raamatukogu noodikogust

Mart Humal (EMA): Karl Ulmanni 1843. aasta lauluraamatust

Avo Sõmer (Connecticuti Ülikool): Aaria, arabesk, hümn ja retsitatiiv Stravinski kontsertides

Katrin Rihm: Diplomitöö „Sonaat“ tutvustus (Tartu Kõrgem Kunstikool, fotograafia eriala).

Ilvi Rauna (EMA): Riigi ringhääling moodsa muusika levitajana 1930-ndate aastate teisel poolel

Allan Vurma (EMA): Puhtalt laulmine – see polegi nii lihtne

4.–5. septembril 2004 käidi sügismatkal Lõuna-Eestis:

Laupäeval külastati Kaur Alttoa juhtimisel mõningaid kirikuid (Põlva, Kanepi, Urvaste). Perekond Kõlarite kutsel mindi öömajale Kanepisse. Pühapäeva hommikul osaleti Nõo kirikus teenistusel, mida viis läbi Mart Jaanson.

25. septembril 2004 peeti seminar kultuurielust Eestis aastatel 1940–1948, korraldajaks EMA muusikateaduse osakond.

15.–16. oktoobril 2004 toimus Eesti Muusikaakadeemias etnomusikoloogia konverents „Soome-ugrilaste vokaalne mitmehäälsus slaavi ja balti rahvaste muusikakultuuri kontekstis“, korraldajateks Eesti Kirjandusmuuseum ja Eesti Muusikaakadeemia.

1. novembril 2004 oli Leichteri päeva kavas Grazi ülikooli professori Richard Parncutt’i loeng „Perception of harmony and tonality“ ning toimus ka EMTS’i aastakoosolek.

19.–20. novembril 2005 toimus Eesti Muusikaakadeemias konverents „Meeskoorilaul ja 20. sajandi muusikaelu“.

Külalisteks prof. Friedhelm Brusnjak, prof. Helmut Loos, dr. Helmke Jan Keden, dr. Martin Loeser, dr. Ursula Geisler, samuti EMTSi auliige prof. Folke Bohlin Lundist. Korraldajaks EMA muusikateaduse osakond koos Eesti Rahvusmeeskooriga.

23. märtsil 2005 esitlesid toimetajad Jaan Ross ja Kaire Maimets ning kirjastus „Varrak“ Eesti Muusikaakadeemia kammersaalis raamatut „Mõeldes muusikast : Sissevaateid muusikateadusesse“.